filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Mart Raun soovitab -Mannequin

Mannequin_arvustus_terminalMannequin – Mannekeen (1987)

režissöör: Michael Gottlieb
stsenaarium: Edward Rugoff & Michael Gottlieb

osades:
Andrew McCarthy (Jonathan Switcher)
Kim Cattrall (Emmy)
Estelle Getty (Claire Timkin)
James Spader (Richards)
G.W. Bailey (Felix)
Carole Davis (Roxie)
Meshach Taylor (Hollywood Montrose)

operaator: Tim Suhrstedt, kunstnik: Josan F. Russo, kostüümikunstnik: Lisa Jensen, montaaž: Richard Halsey & Frank E. Jimenez, helilooja: Sylvester Levay. Produtsent: Art Levinson.

90 min


“KAS TÕESTI JUBA NII HALB, ET ON HEA?”


Michael Gottlieb’i lavastatud “Mannequin” – “Mannekeen” on üks kummalisemaid “Pygmalioni” töötlusi ning seda on üsna keeruline heaks filmiks nimetada:) Sellest hoolimata on tegu on ühe nauditavama, kuigi jaburama 1980-ndate romantilise komöödiaga.

1

1987.aasta Philadelphia. Andrew McCarthy (“Pretty in Pink”, “Weekend at Bernie’s”) kehastab noort skulptorit Jonathan Switcher’it, kellel on raskusi töökoha hoidmisega. Kui ta näeb enda loodud mannekeeni 100-aastase kaubamaja vaateaknal ning päästab selle omaniku (Getty) elu, leiab ta endale uue töökoha. Antud mannekeen pole aga tavaline kuju. Selle sees peitub 4500-aastane Vana-Egiptuse tütarlaps Emmy (Cattrall), kes suudab oma looja – Jonathan’i silme all ellu ärgata. Peagi tekivad nende vahel suured tunded ning koos hakkavad nad looma kauneid vaateaknaid, mis aitavad vaevleva kaubamaja taas jalule.


Kuigi film oli omal ajal väga edukas (sellele aitas kaasa ka
 soundtrack ning Oscarile kandideerinud Starship’i laul “Nothing’s Gonna Stop Us Now“), võeti see kriitikute poolt vastu ääretult negatiivselt. Roger Ebert andis sellele kõigest 1/2 tähte neljast ning nimetas seda surnud filmiks, mis koosneb halvadest sit-com’i stampidest. See kriitika on ju iseenesest õigustatud.

2


GUILTY PLEASURE


“Mannekeen” on ääretult jabur ja loll, ent samas tore muinasjutt 1987.aastast, mida ei tasu liiga tõsiselt võtta. Film pole eriti hästi tehtud ning režii on kohati kohmakas – hea näide on nõrgalt teostatud Jonathani ja poe omaniku kohtumisstseen. “Mannekeen” on täis klišeesid,
 sit-com’i laadseid nalju, piinlikke karikatuure ning poliitiliselt ebakorrektseid stereotüüpe. Ometigi on just need aspektid toonud kaasa kultusfilmi staatuse. Tegu on ääretult 1980-ndate filmiga. Siin leidub absoluutselt kõike ajastule omast : popmuusikasse monteeritud riietumislõigud, retro-süntesaatori soundid, ajastu moe, kummalise animatsiooni saatel jooksvad algustiitrid, mustanahalise gei-stereotüübi Hollywood Montrose’i (Taylor), kes riietub nagu “Päästja koolikella” õudusunenägu, “Politseiakadeemiast” tuttava G.W. Bailey kehastatud öövahi ning tema abilise – inglise buldogi Rambo (“I call him that because he likes to draw first blood”), jumalast kingitud tallalakkumisandega yuppie James Spader’i kehastuses, litsaka ex-tüdruksõbra (Davis), korporatiivse kurikaela (Steve Vinovich) jne.

3


Tegu on filmiga, mida võiks nimetada
 guilty pleasure’iks. Filmiks, mis on objektiivselt vaadates üsna halb ega tohiks meeldida. On see hea film? Ei julge öelda. See on ikkagi lugu mehest, kes pool filmi mannekeeniga mööda kaubamaja ringi jookseb ning tema plastiknukuga mehkeldamist ei pane keegi pahaks. Aga kas ma naudin selle filmi vaatamist? Jah. Ja ma ei tunne end üldse süüdi. Niivõrd jabur, üle võlli ning idiootne filmi, mis on teostatud sellise siiruse ja veendumusega, et see muutub üllataval kombel vastupandamatuks. Mis kõige tähtsam – tonaalsus on paigas: jabur, ent romantiline. Pole midagi teha: mõnikord on must tõepoolest valge.

4


KAUBAMAJA – ELUIDEAALI FANTAASIA 


See, et “Mannekeeni” tegevus leiab aset kaubamajas, muudab filmi oma ajastu peegliks. Kaubanduskeskused ning kaubamajad said peale George A. Romero “Dawn of the Dead’i” (1978) edu kinos üsna mitme filmi tegevuspaigaks. “Mannekeeni” mitmed stseenid, kus peategelased oma fantaasiad  läbi mängivad, meenutavad üsna tugevalt Romero satiirilist kommentaari tarbimisühiskonnale. Seekord aga tundub kriitika puuduvat, noored on siin pigem mänguhoos ning elavad ümberriietumise kaudu välja oma unistusi. Eks ka kaunilt riietatud mannekeen sümboliseerib teatud ideaali. Selles mõttes on film väga 1980-ndate Ameerika ületarbimise peegel. Ka paljud teised kultuslikud sama kümnendi ning 1990-ndate noortele suunatud filmid nagu “Fast Times at Ridgemont High” (1982), “Night of the Comet” (1984), “Career Opportunities” (1991) ja “Mallrats” (1995) toimusid samuti kaubanduskeskustes või kaubamajades.


Kuigi režissöör Gottlieb olevat inspiratsiooni ammutanud juhtumist, kui ta nägi vaateaknal mannekeeni liikumas, leidis analoogne idee kasutust juba 1948. aasta filmis “
One Touch of Venus (1948), peaosas Ava Gardner. Gardner kehastas seal Veenuse skulptuuri, kes ärkas peale suudlust ellu.

5


1980-ndate KULTUSFILM


Andrew McCarthy, kes väljaspoolt 1980-ndaid suurt edu ei leidnud, on filmis nauditav, nagu ka hiljem “Seksi ja linnaga” kuulsust kogunud Kim Cattrall (“
Big Trouble in Little China“, “Porky’s”). Tegu on Catrall’i ikoonilisema kinorolliga ning film tegi nii temast kui McCarthyst staari. Kuigi kummalegi pole antud “Mannekeeni” stsenaariumi näol eriti head materjali, toimib film suuresti just tänu nende šarmile ja ekraanikeemiale. Sketšide ning toimuva hullumeelsuse keskmes on ikkagi nende armastuslugu. Filmi meeldejäävaim osa kuulub aga Hollywood Montrose’i kehastanud Meshach Taylor’ile (tuntud sit-com’ist “Designing Women”), kes suudab karikatuurse rolli väga sümpaatselt välja mängida.

6


Väga raske on olla pahane läägevõitu filmi peale, mis teostab oma tobeda idee sellise aususega. “Mannekeen” ei ürita olla kunst, vaid jabur meelelahutus. Lugu, stseenid ning tegelaskujud on meeldejäävad ning lõputiitrite ajal kõlav Starship’i laul ei taha peale filmi lõppu peast lahkuda. Lisaks tekib Mannekeeni” vaadates soov, et ka Eesti kaubamajade vaateakende kujundamisel natuke rohkem kujutlusvõimet kasutataks.


1980-ndate austajatele kohustuslik vaatamine.

Hinne: 6.5/10
IMDB  Rotten Tomatoes
arvustused: Roger Ebert   Fast-Rewind  

Terminalis saadava “Mannequin” DVD hinnaks 5 eurot.

Treiler:

 



Advertisements

Kommenteerimine on suletud.