filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Mart Raun soovitab – Play It Again, Sam (1972)

41GYDEXMMVLPlay It Again, Sam (1972)

režissöör: Herbert Ross
stsenaarium: Woody Allen, ta enda näidendi põhjal

osades:
Woody Allen (Allan)
Diane Keaton (Linda)
Tony Roberts (Dick)
Jerry Lacy (Bogart)
Susan Anspach (Nancy)
Jennifer Salt (Sharon)

operaator: Owen Roizman, kunstnik: Ed Wittstein, kostüümikunstnik: Anna Hill Johnstone, montaaž: Marion Rothman, helilooja: Billy Goldenberg. Produtsent: Arthur P. Jacobs.

85 min

“WOODY ALLEN’i HUMOORIKAS AUSTUSAVALDUS HUMPHREY BOGART’ile”

Nii nagu Woody Allen’i tegelaskujule Allanile, on ka minu üheks suureks iidoliks olnud Hollywoodi legend Humphrey Bogart. Nii mina kui Allan tahaksime välja näha ja käituda kui Bogarti kehastatud tegelaskujud,  mõlema korterist võib leida raamatuid film noir`i ikooni kohta ning mõlema korteri seinu kaunistavad mehe fotod kui “Casablanca” (1942) plakat. Olen samamoodi suur filmifänn, kuigi ehk mitte nii obsessiivne kui tema. Kõikidest korteri nurkadest ei leia filmiplakateid ning kahjuks või õnneks pole mu kujuteldavaks sõbraks Humphrey Bogart (siin Jerry Lacy kehastuses), kellega ma õhtuti pikki vestlusi maha pean või kes mulle naiste võlumiseks magusaid soovitussõnu kõrvu sosistab. Ju siis ma ei ürita piisavalt 🙂

Film põhineb Woody Allen’i kirjutatud ning 1969. aastal ilmavalgust näinud edukal Broadway näidendil, mille käigus kohtus ta esmakordselt oma tulevase partneri ja muusa Diane Keaton’iga. Kuigi Allen oli kinoversiooni linastumise ajaks juba oma esimesed filmid lavastanud (“Take the Money and Run”, “Bananas” ja osaliselt ka “What’s Up, Tiger Lily?”), ei soovinud ta vana materjali ise suurele ekraanile tuua (kõik Alleni filmid põhinevad ta enda originaalstsenaariumil) ning lasi režissööritooli Oscari nominendi Herbert Ross’i. Paljuski on aga just “Play it again, Sam” minu jaoks esimeseks tõeliselt allenlikuks filmiks, mis on justkui eelmänguks mehe kuulsaimale filmile “Annie Hall” (1977). Siin on enamik ta loomingule iseloomulikud teemad: ebakindel ja neurootiline meesterahvas, lahutuse, truuduse, truudusetuse ja vananemisega seonduvad teemad, viited filmidele, suhted naistega, neljanda seina lõhkumine voice-over‘ite, kujutluste ja fantaasia kasutamisega jne. On ka erinevusi. Kuna 1971. aastal leidis aset New Yorgi filmitegijate streik, ei filminud nad Manhattanil, vaid San Fransisco’s (kohas, kus leiab aset ka hilisema “Blue Jasmine’i” tegevus).

Allen kehastab filmiajakirjanikku, kes peale naisest lahutamist asub oma parima sõbra Dick’i (Tony Roberts) ja ta naise Linda (Diane Keaton’i) õhutamisel kohtingutel käima, ent armub hoopiski viimasesse. Film algab “Casablanca” kuulsa lõpustseeniga, mis on filmis ka hiljem väga nutikalt töödeldud. Allen on võtnud “Casablanca” lõpplahenduses oleva eetilise küsimuse – mis valiku teeb Rick Blaine, kui ta lennujaamas kohtub Ilsa Lund’i ja Victor Laszlo’ga ning sellest oma versiooni teinud.

Lisaks sellele on film täis mitmeid humoorikaid ja allenlikke momente. Tegelaskujud on toredad – näiteks Tony Roberts’i kehastatud Dick’i elu koosneb pidevast töökohale helistamisest. Dialoogid on väga autorile iseloomulikud : ” Ma olen 29. Mu seksuaalsuse tipp oli 10 aastat tagasi” ning mitmed naljad leidlikud: “Mida sa teed laupäeva õhtul? -Teen enesetapu. – Aga reede õhtul?”. “Play It Again, Sam’i” üheks parimaks kohaks on pimekohtingu stseen, kus närvis olev Allan uut tüdrukut nähes enesekindel üritab olla ning seetõttu kõik lörri ajab. Tegu on ühe hüsteerilisema ja perfektsema komöödialõiguga, kus Allen osalenud on. Ainuüksi selle stseeni pärast julgen filmi vaatamist soovitada.

Tegu pole “Annie Hall’i” tasemel nüansseeritud ja mitmekihilise filmiga, vaid toreda komöödiaga, mis julgeb lihtne olla. Kuigi materjali teatraalsus on kohati tuntav, on tegu siiski hästi toimiva filmiga, mille paremaks nautimiseks on kasuks Humphrey Bogart’i loomingu lähem tundmine. Vihjeid on peale “Casablanca” ka sellistele filmidele nagu “To Have and Have Not”, “Petrified Forest”, “Dead Reckoning” jne. Teadupärast on ka “Play it again, Sam” valesti tsiteeritud lause, mida “Casablanca’s” tegelikult ei öelda.

Tegu on esimese filmiga seitsmest, kus Allen ja Keaton ekraani jagasid ning nendevaheline keemia on siin tuntav. Nii nemad kui Tony Roberts ja Jerry Lacy kehastasid samu rolle Broadway’l, ning tunnevad end kinoversioonis väga mugavalt. Kuigi film ei olnud Woody Allen’i lavastatud, algas siit mehe suurem populaarsus. Lisaks on film inspireerinud ka teisi filmitegijaid, näiteks Quentin Tarantino’t,  kes kasutas Bogart’i -laadset kujuteldavat tegelaskuju “True Romance’i” (1993) stsenaariumis.

“Play It Again, Sam” on “Annie Hall’i” ja “Manhattan’i”kõrval mu lemmik Alleni film ning kohustuslik vaatamine igale Alleni, Bogarti ja “Casablanca” fännile.

Hinne: 8/10

IMDB  Rotten Tomatoes

Terminalis saadava DVD hinnaks 6 eurot.

Advertisements

Kommenteerimine on suletud.