filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Mart Raun soovitab – On Her Majesty’s Secret Service

91yZIARWj1L._SL1500_On Her Majesty’s Secret Service – Tema Majesteedi Salateenistuses” (1969)

Režissöör: Peter Hunt
Stsenaarium : Richard Maibaum

Osades:
George Lazenby (James Bond)
Diana Rigg (Tracy)
Telly Savalas (Blofeld)
Gabriele Ferzetti (Draco)
Ilse Steppat (Irma Bunt)
Lois Maxwell (Moneypenn)
Bernard Lee (M)
Desmond Llewelyn (Q)
Operaator: Michael Reed, kunstnik: Syd Cain, montaaž: John Glen, helilooja: John Barry, produtsendid: Albert R. Broccoli &  Harry Saltzman.
142 min
“MINU LEMMIK BONDI-FILM”

“Tema Majesteedi Salateenistuses” on omaette anomaalia Bondi filmide seas – 007 kannab siin kilti ja prille, paneb ameti maha ning abiellub (ja seekord päriselt, mitte nagu “You Only Live Twice’is”). Peoasas on George Lazenby, kes mängis seda rolli kõigest korra ning keda peetakse tihti kõige nõrgemaks Bondiks. Siiski tunduvad seeria mitmed hilisemad osad, eelkõige Daniel Craig’i filmid, eesotsas “Casino Royale’iga”, kasutavat mitmeid elemente, mis just siit alguse said. Heidaks lähema pilgu filmile, mis on oluline nii Bondi filmide ajaloos kui ka Ian Flemingu loomingu austajate südametes.
007 (Lazenby) päästab rannas naise, kes üritab ennast uputada. Naine osutub krahvinna Teresa “Tracy” di Vicenzoks, kelle isa – kriminaalsündikaadijuht Draco (Ferzetti) nõustub kurikael Blofeldi kohta infot jagama, kui Bond tema tütrega suhet jätkab. Bond nõustub ning armub tüdrukusse. Geneoloog Hillary Bray’d mängides suundub ta Blofeldi tabamiseks Sveitši alpides asuvasse allergiauurimiskompleksi.
Enne kui edasi liigun, pean tegema ülestunnistuse – erinevalt suurest osast inimestest siin maamunal on minu lemmik-Bondideks George Lazenby ning Timothy Dalton. Miks? Sellepärast, et nende filmid ja rollisooritused tunduvad olevat enim kooskõlas Ian Flemingu loominguga. Mõlemad on usutavad džentelmenidena, kes suudavad olla nii šarmikad kui brutaalsed, kuid mis kõige tähtsam – inimlikud ja haavatavad. Daniel Craig’i rollisooritus tundub neist inspireeritud, ent tema Bond on toorem, tahumatum ning distantseeritum ja ei tekita nii suurt vaatajapoolset empaatiat. Dalton ja Lazenby  puhul pole tegu võitmatu iroonilisi tsitaate pilluva alfaisasest superspiooniga (nagu oli Bond eelkõige Moore’i, Connery’i ja  isegi Brosnan’i kehastuses) vaid lihast ja luust inimesega. Lazenby, vaatamata oma kogenematusele ning rabedusele, loob sümpaatsema Bondi kui seda on Connery – ta on haavatav ja mängulisem, ent vajalikel hetkedel sama jõuline. Filmi kaklusstseenid on palju brutaalsemad ning näitavad hästi Lazenby suurepärast füüsilist vormi ( oli õppinud Bruce Lee käe all ja omandanud karates musta vöö).
Filmi produtsent Albert R. Broccoli sõnul  oleks Lazenby’st saanud parim Bond, kui ta oleks jätkanud 007’e kehastamist, ent ka siin nähtu ei anna põhjust kriitikaks. Tihti on tunne, et Lazenby`d arvustatakse pigem loost tulenevate detailide pärast – esiteks, ta kannab geneoloog Hillary Bray’d mängides prille, piipe ning kilti – asju, mis purustavad fantaasia Bondist kui üdini maskuliinsest mehest (ent loovad temast võib-olla ainus kord terve filmiseeria jooksul tõeliselt usutava salaagendi, kes ka tegelikult ümber kehastub). Teiseks abiellub ta oma elu armastuse Tracy’ga-asjaolu, mida enamik Bondi fänne näha ei soovi. Osa 007’ga kaasnevast fantaasiast on Bondi vallalisus ning seiklused üha uute naistega. Nii nagu krimpsutati nina Indiana Jones’i abiellumise üle, tehti seda ka siin. Bond, kes pole vallaline, kaotab inimeste jaoks midagi oma olemusest.
“Tema Majesteedi Salateenistuses” on väheseid 007 filme, kus Bondi jaoks on kaalul midagi isiklikku ning kus ta teeb läbi arengu (teised filmid, mis seda üritasid, olid “Licence To Kill” ning “Casino Royale”). Just see teeb “Tema Majesteedi Salateenistusest” seeria ühe meeldejäävama peatüki – tegu on haruldase osaga, kus meil on võimalus Bondi „naha alla“ pääseda ning ainus, mille lõpp paneb nutma. Ja need, kes kahtlevad Lazenby näitlemisoskustes, peaksid uuesti vaatama filmi viimast stseeni, mida nõrk näitleja poleks suutnud nii hästi välja kanda.
Kui Lazenby kõrvale jätta, on filmis seeria mitmeid kõrghetki.Diana Rigg’i kehastatud Tracy on üks meeldejäävamaid Bondi tüdrukuid – ta tegelaskuju on tugev ja kompleksne ning nende suhtes on ilusaid hetki ning tõeliselt head dialoogi. Tegu on ainsa naisega seerias, kes on sama nutikas ja terav kui Bond ning superspioonile igati vääriline partner. John Barry muusika on seeria parim ning filmi tunnusmeloodia on saanud klassikaks. Selle mõju ja viiteid on tunda siiani  – heaks näiteks on Michael Giacchino soundtrack animatsioonile “The Incredibles”. Louis Armstrong’i lummavas esituses kostuv “We Have All the Time in the World” on mitte ainult üks parimaid Bondi-meloodiad vaid üks läbi aegade parimaid armastuslaule. Telly Savalas, kes võtab Blofeldi rolli üle Donald Pleasence’lt on üks seeria meeldejäävamaid kurikaelu. Action-stseenid on legendaarsed – esmakorselt on mängus suusad ning tagaajamisstseenid Alpides on siiani ühed seeria parimad (hiljuti tegi neile austusavalduse Cristopher Nolan “Inception’is”, kelle üheks lemmikfilmiks on muuseas “Tema Majesteedi Teenistuses”). Peter Hunt, kes oli kolme esimese Bondi-, ning 1960ndate ühe parima spioonifilmi “The Ipcress File” monteerija, tegi “On Her Majesty’s Secret Service’iga” oma režiidebüüdi ning lisas filmi hoogu, teravust ja kaasaegsust, karaktereid unustamata. Tegu on filmiga, kus nii M kui ka Moneypenni saavad vaatamata vähesele ekraaniajale särada. Huvitaval kombel oli antud filmi monteeijaks John Glen, mees, kes samuti hiljem montaažikäärid lavastajatooli vastu vahetas ning lausa viis Bondi seiklust lavastas.
Produtsentide eesmärk oli tuua 007 fantastiliste seikluste järel (vulkaanis peituv Blofeldi peiduurgas jm. elemendid mida “Austin Powers’i” seeria hästi parodiseeris) tagasi maa peale ning olla originaalitruum. Bondi seeria liigub ikka fantastiliste ning realistlike elementide vahel – “Moonraker’ile” järgneb “For Your Eyes Only” ning “Die Another Day’le” “Casino Royale”. “Tema Majesteedi Salateenistuses” suudab ühendada kurikaela maailmavallutusplaanid (mis seekord isegi enam-vähem realistlikuna tunduvad) ning suured action-stseenid klassikalise karakterikeskse spioonilooga. Seda kõike suudetakse teha paremini ja orgaanilisemalt kui „Casino Royale’is“, kus suureks aetud action ülejäänud filmist välja hüppas.
Minu jaoks on James Bond seostunud eelkõige realistliku spiooniga, kes satub uskumatutesse olukordadesse aga on alati ka haavatav. Võib-olla on asi selles, et mu esimeks kokkupuuteks 007’ega oli John McLusky’i joonistatud “Casino Royale’i” koomiks, mis 1990ndate alguses “Eesti Ajas” ilmus. See ongi 007 tegelaskuju ja ta filmide võlu – igaühel meist on oma visoon ideaalsest Bondist ning arvamus, milline näitleja teda kõige paremini mängis. Bond on ajas muutunud, ent olemuselt siiski samaks jäänud. Ikkagi tunduvad seeria meeldejäävamad osad olevat need, mis keskenduvad huvitavatele tegelastele (nii naistele kui kurikaeltele) ning mis lisaks action-stseenidele pakuvad ka reaalset ohtu tihtilugu võitmatule kangelasele. Nii nagu “Casino Royale”, toimib ka “On Her Majesty’s Secret Service” tänu oma kesksele armastusloole. Mõnikord on maailma päästmine ühele inimesele liiga suur koorem ning kui ta võitleb millegi isikliku – antud juhul siis armastuse nimel-on talle palju lihtsam kaasa elada.
Humaansem ja haavatavam Bond sai kinolinal alguse just Lazenby`st ning loodetavasti jätkavad ka Daniel Craig’i filmid samal rajal. Kuigi paljud kriitikud on nimetanud “Skyfall’i” parimaks Bondiks terves seerias, on minu ja paljude Bondi-fännide lemmikuks just “Tema Majesteedi Salateenistuses”.
Hinne 8/10

Terminalis saadava “On Her Majesty’s Secret Service” DVD hinnaks on 5 eurot.

Lisaks saadaval ka “Bond 50” DVD kogumik box hinnaga 80 eurot ja sama boxi BR versioon 175 eurot.

Advertisements

Kommenteerimine on suletud.