filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Mart Raun soovitab – Somewhere in Time

51ADMQAV0QLSomewhere in Time – Kusagil Ajas (1980)
režissöör: Jeannot Szwarc
stsenaarium: Richard Matheson, ta enda romaani põhjal
osades:
Christopher Reeve (Richard Collier)
Jane Seymour (Elise McKenna)
Christopher Plummer (William Fawcett Robinson)
Teresa Wright (Laura Roberts)
Bill Erwin (Arthur Biehl)
George Voskovec (Dr. Gerald Finney)
operaator: Isidore Mankofsky, kunstnik: Seymour Klate, kostüümikunstnik: Jean-Pierre Dorléac, montaaž: Jeff Gourson, helilooja: John Barry. Produtsent: Stephen Deutsch.
103 min
“VANAMOELINE FILM ARMASTUSEST, MIL POLE AJALISI PIIRE”
XX sajandi ühe olulisema ulme- ja horrorkirjaniku ning filmistsenaristi Richard Matheson’i (“I Am Legend”, “The Incredible Shrinking Man”, “Duel”) enda romaani “Bid Time Return”adaptsioon on kaunis meditatsioon armastusest, mis suudab ületada aja ning ruumi piire. “Somewhere in Time” – “Kusagil Ajas” on üks romantilisemaid ajarände filme, mis kunagi tehtud ning inspiratsiooniks teistele analoogsetele ulmekatele nagu Hyun-seung Lee “Il Mare” (2000), selle remake’ile “The Lake House”(2006) ning romaanile “The Time Traveler’s Wife”, millest 2009. aastal valmis ka filmiversioon.
Aasta 1972. Cristopher Reeve kehastab Richard Collier’i – näitekirjanikku, kellele pärast üht esietendust läheneb tundmatu vana daam. Naine kingib talle kuldse uuri ning palub, et mees ta juurde tagasi tuleks. Aastaid hiljem, peale naise surma, avastab Richard vanas hotellis viibides noore näitlejanna (Seymour) foto, millesse ta kõrvuni armub. Tuleb välja, et foto pärineb 1912.aastast ning pildil olev naine – näitlejanna Elise McKenna on sama naine, kes talle uuri kinkis. Richard tahab Elise kohta kõike, mis võimalik, teada ning tahab temaga kohtuda. Mis siis, et neid eraldab 68 aastat. Mees uurib ajarände võimalusi ning üritab siis oma armastatuga ajas tagasi minnes kohtuda.
Jeannot Szwarc`i lavastatud “Kusagil ajas” kukkus linastumisaastal läbi, ent on aja jooksul saavutanud kultusfilmi staatuse. Kriitikud suhtusid tookord filmi üsna negatiivselt ning see, mida paljud nägid filmi miinustena on paljus filmi voorusteks. Jah – tegu on lihtsa, ja kohati ehk isegi naiivse linateosega, mis julgeb aga esitada suure küsimuse – kas armastus suudab ületada aja piire. Film keskendub ühele teemale, pole mittevajalikke kõrvalliine. Nõustun, et ajarände kontseptsioon (mis põhineb J. B. Priestley teoorial) võib tunduda üsna ebausutav, kuid lugu pöörab selle lõpuks enda kasuks. 1912. aastal tekkiv armukolmnurk Richardi, Elise’i ja tema mänedžeri William Fawcett Robinson’i (Plummer) vahel on üsna etteaimatav, ent keemia, mis tekib Christopher Reeve ja Jane Seymour’i vahel kannab filmi lõpuni. See, et “Kusagil ajas” julgeb olla nii vanamoeline ja ausalt romantiline, muudab filmi ajatuks.
Päris mitmed inimesed on leidnud  sarnasusi “Kusagil ajas” ja “Titanic’u” (1997) vahel. James Cameron pidi olema seda filmi näinud, sest mitmed hetked – eriti lõpuosas, kalduvad lausa plagiaadi poole. “Kusagil ajas” on aga oma loomult väga teistsugune – paljus 1970-ndate lõpu film. Väga rahuliku tempoga ning dramaturgiliselt pole filmil isegi korraliku kolmandat acti. Kohtumine kahe armastaja vahel toimub alles poole peal ning lõpp tuleb üsna ootamatult. Ent see jääb kõlama ning tõlgendusvõimalused ja küsimused, mis sellest tulenevad, on üks põhjusi, miks film on vaatajatele südamesse jäänud.
Jeannot Szwarc’i (“Santa Claus: The Movie”, “Jaws 2”) režii on vanamoeline, ent saavutab oma minimalismi ja vaoshoitusega teatud elegantsi. Mitmed stseenid, nagu näiteks Richard’i ärkamine aastas 1912 on tehtud väga lihtsalt, ent täpselt ja kaunilt. Kui Supermanina kuulsaks saanud Christopher Reeve esineb filmis oma tuntud headuses, siis Jane Seymour (“Live and Let Die”, televisiooni “Dr. Quinn, Medicine Woman”) lihtsalt särab ekraanil ning tõestab, et on filmiajaloo üks kaunemaid naisnäitlejaid. Ei oska pakkuda ühtegi tolle aja näitlejannat, kes oleks paremini sobinud mängima naist, kellesse armud vaid tema fotot nähes. Asi, mis paneb aga filmi lõplikult tööle, on suurepärane legendaarse Bondi-seeria helilooja John Barry muusika. Muusika, mis kõlab tihti  oscarite in memoriam lõigus, on näide romantilisest ja kaunist muusikast, mida tänapäeva kinos niisama lihtsalt ei kohta. Täitsa võimalik, et ilma Barry muusikata film üldse ei toimiks.
Kohati on filmi üsna üleolevalt naistekaks nimetatud, aga isiklikult pole kunagi taolisele jaotusele pihta saanud. Mina naudin kõigi žanrite filme – olgu need art-house, action, horror, romantiline komöödia vm. “Kuskil ajas” jättis mulle sügava mulje juba teismelisena. Nüüd, pea 15 aastat hiljem filmi vaadates  oli ta samavõrra,või ehk isegi rohkem nauditav.
Hinne: 7.5/10

Terminalis peagi saadava DVD hinnaks 5 eurot

Advertisements

Kommenteerimine on suletud.