filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Mart Raun soovitab – Runaway Train

runaway trainAndrey Konchalovskiy “Runaway Train” (1985)
režissöör: Andrey Konchalovskiy
stsenaarium: Djordje Milicevic, Paul Zindel & Edward Bunker, Akira Kurosawa stsenaariumi põhjal.
osades:
Jon Voight (Oscar ‘Manny’ Manheim)
Eric Roberts (Buck McGeehy)
Rebecca De Mornay (Sara Kyle)
Kyle T. Heffner (Frank Barstow)
John P. Ryan (vanglaülem Ranken)
operaator: Alan Hume, kunstnik: Stephen Marsh, kostüümikunstnik:Katherine Dover, montaaž: Henry Richardson, helilooja: Trevor Jones. Produtsendid: Yoram Globus & Menahem Golan.
111 min
” HAARAV JA INTELLIGENTNE ACTION-THRILLER “
Kuigi “Runaway Train” on üks parimaid Hollywoodi süsteemist välja tulnud actionfilme, on tegu kuritegelikult vähenähtud taiesega. Film pidi saama 1960-ndatel Akira Kurosawa debüüdiks Hollywoodis, ent jäi kahjuks eri faktorite tõttu tegemata. Peale ligi 16-aastast ringiliikumist jõudis Kurosawa stsenaarium produtsentide duo Menahem Golan’i ja Yoram Globus’e kätte, kes olid kurikuulsa Cannon Films`i eesotsas. Hollywoodis “saastavabrikuna” tuntud stuudio suurimateks staarideks olid Chuck Norris ja Charles Bronson ning nende toodetud oli suur hulk VHS’i ja kaabeltelvisiooni hitte, nagu “Death Wish” osad II, III & IV, “Missing in Action” 1 ja 2,”Ninja III: The Domination”, “Invasion U.S.A.”, “The Apple” ning filmiajaloo kurikuulsamat pealkirja omav teos nimega “Breakin’ 2: Electric Boogaloo”.
Lisaks “saasta” tootmisele finantseerisid nad ka kõrgelt hinnatud režissööride isiklikumaid projekte, nagu Ivan Passer’i “Haunted Summer” (1988), John Casavetes’e “Love Streams” (1984) ja Franco Zeffirelli “Othello” (1986). “Runaway Train’i” režiikohustused langesid Andrey Konchalovskiy õlule, kel oli peale NL lahkumist õnnestunud Hollywoodis üks täispikk lavastada ning filmist sai nii mehe kui stuudio üks hinnatumaid teoseid.
SAATUSLIK RONGISÕIT
Jon Voight kehastab karmikäelist kurjategijat Oscar ‘Manny’ Manheim’i – meest, kes on Alaskas asuvas vanglas muutunud omaette legendiks. Peale kolme aastat kinnikeevitatud üksikkongis aja teenimist, on vanglaülem Ranken (Ryan) sunnitud ta tavavangide sekka laskma. Mees otsustab koheselt vanglast välja murda ning leiab abi noorelt Buck McGeehy’lt (Roberts), kes otsustab koos oma iidoliga põgeneda. Enda suureks õnnetuseks valivad nad põgenemiseks rongi, mille juht on  südamerabanduse saanud. Rong liigub ilma juhita ning meeste vabadusse viima pidanud teekond ähvardab jääda hoopiski nende viimaseks sõiduks siinilmas.
Kuigi “Runaway Train” on oma ülesehituselt lihtsa ülesehitusega action-thriller (peatamatu rong, mida peategelased üritavad peatada) ning väga arhetüüpne 1980-ndate teos, kus leiab nii koomilisi kõrvaltegelasi (Kyle T. Heffner), klassikalist hea ja kurja võitlust (Voight vs Ryan) kui ka hädas oleva damsel in distress – naistegelase (De Mornay), suudab film oma konventsioonid kohati pea peale pöörata ning olla enamat kui järjekordne funktsionaalne märul. Kui palju Kurosawa stsenaariumist täpselt alles jäi, ei oska öelda. Tema käsikiri leidis kõvasti ümberkirjutamist ning suured teened selles lasuvad peale režissöör Konchalovskiy  ka peaosatäitjal Jon Voight’il ning kaasstsenaristil Edward Bunker’il. Neist viimane veetis 18 aastat oma elust vangis ning suutis kriminaali tavaeluga kohanemise probleemid tuua suurepäraselt ekraanile filmis “Straight Time” (1978).
Peale autentse vanglakeskkonna kujutamise leiavad mainitud probleemid  ka siin käsitlust. Just see illusoorne parema elu lootus, mis noore Buck’i tegelaskuju põgenemise taga peidus on, paneb loo nii tugevalt resoneeruma. Kui tema unistab Las Vegasest ja naistest, siis Manny on temast erinevalt korduvalt vanglast põgenenud, ning näib mõistvat, et tema tee lõpeb igal juhul trellide taga.
MA EI OLE LOOM, MA OLEN MIDAGI HULLEMAT – INIMENE
Mis teeb “Runaway Train’ist” midagi enamat kui järjekordse märulifilmi, on suurepäraselt realiseeritud karakterid. Jon Voight (“Midnight Cowboy”) ja Eric Roberts (“Star 80”), kes mõlemad kandideerisid oma rollisoorituste eest Oscarile, kehastavad kurjategijaid, kes on korraga väga jõhkrad ja ebasümpaatsed kui ka väga haavatavad ja inimlikud. Tegu pole arhetüüpide, vaid huvitavate ja traagiliste tegelaskujudega, kelle suhtedünaamika ning vabadusiha on filmi keskmeks. Kui Buck on naiivsevõitu, uhkeldav ja endast heal arvamusel olev, ent väheste elukogemustega iidolit järgiv noormees, kes sattus vanglasse oma sõnade kohaselt “kõigest” vahekorra pärast alaealisega, siis Manny on suurte kogemustega ning illusioonideta mees, kelle nahk on paksem kui teras. Filmi alguses ütleb vanglaülem Ranken, et Manny pole inimene, vaid loom, kes ei usu mitte kui midagi ning on suuteline kõigeks. Kas ja kui kaugele ta on valmis minema, ning kui palju on temas säilinud inimlikku poolt – seda näeb filmis. “Runaway Train’i” kaks tour-de-force stseeni (millest ühes oleva kuulsa monoloogi autoriks on muide Voight ise) keskenduvad nende kahe suhte arengule ning suudavad öelda palju nii tegelaste kui inimloomuse kohta laiemalt.
Nii nagu näiteks Werner Herzog’i loomingus kombeks, vaatab ka Konchalovskiy väga mõjuvalt inimese tumeda poole taha ja näeb seal suuri eksistentsialistlikke küsimusi. Manny ütleb filmi alguses vanglaülemale, et tema teeb, mis tema tegema peab ja sina teed seda, mis sina tegema pead –  mis juhtub, see juhtub. Taoline fataalsus on üheks läbivaks motiiviks, sest suuremal või vähemal määral üritavad kõik tegelased kontrollida kontrollimatut. Peategelased üritavad kontrollida oma saatust, vanglaülem vange, ning rongi keskjaam üritab tehnoloogia abil taltsutada pidurdamatut rongi. Kuidas kõige selle tehnoloogia abil ei suuda me seda ometi peatada?
See ei tähenda, et film oleks läbinisti tõsine. Kaugeltki mitte. Filmis leidub ka huumorit, eriti kõrvaltegelaste, eelkõige Kyle T. Heffner’i kehastatud Frank Barstow tegelases, kelle esimene stseen leiab aset wc-s (nagu ka tema teine oluline stseen). Lõpupoole toimuv action set-piece võiks tunduda mõnes teises filmis üsna läägena, ent siin suudavad filmitegijad toimuvale kaalu anda. Tegevus, ükskõik kui ebarealistlik see ka tundub, tuleneb siiski tegelaskujudest endist.
ACTION + ART HOUSE
Režissöör Konchalovskiy ja operaator Alan Hume (“For Your Eyes Only”, “Return of the Jedi”) lisasid filmile teatud dokumentaalsuse, mis sel ajal veel eriti moes ei olnud, ning nii rong kui ka lumme mattunud Alaska maastikud muutuvad meeldejäävateks karakteriteks. Ka eriefektid on muljetavaldavad. Raske on eristada, mis on tõeline ja mis mitte. Miniatuurid, Alaskas filmitud kaadrid ja paviljonivõtted on kokku liidetud nii, et illusioon ei purune pea kordagi. Heli ja montaaž on mõjuvad ning ainult Trevor Jones’i (iseenesest ju korralik) muusika on see, mis annab aimu filmi tootmisaastast. Muus osas pole film vananenud. Tegu on ajatu teosega, mis teeb silmad ette mitmetele tänapäevasematele taiestele (kaasa arvatud Tony Scott’i “Unstoppable’ile”, mis paljuski on “Runaway Train’i” ümbertöötlus).
“Runaway Train” on kindlakäeliselt ja virtuooslikult teostatud action-thriller, mis pole ainult  üks paremaid 1980-ndate märulifilme “Die Hard’i” (1988) ja “Predator`i” (1987) kõrval, vaid s žanri tippteoseid üldse. Konchalovskiy on öelnud, et filmi keskmes olev rong on sümbol, milleks vaataja ta enda jaoks mõtleb, ning sama võib vist öelda terve filmi kohta. “Runaway Train’i” saab vaadata nii karakterikeskse draama, lihtsa action-filmi, eksistentsialistliku kaemuse või hoopiski art house teosena. Filmis on midagi kummastavat. Ehk tuleneb see sellest, et film on eri rahvuste ja kultuuride – Aasia, Vene, Euroopa ning Ameerika tulem.
Oma lihtsuse ja konventsioonide taga on peidus palju enamat. Kuigi “Runaway Train” algab klassikalise vangla- ja actionfilmina, saavutab ta kulgedes teatud müütilisuse. Mis teeb filmist meistriteose, on aga selle täiuslik lõpp-lahendus. Lihtsalt kaunis.
Hinne: 8.5/10
trailer:

Advertisements

Kommenteerimine on suletud.