filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Mart Raun soovitab # Nikita

nikita“SÜNDINUD TAPJAKS”
Luc Besson’i taasleitud edu filmiga “Lucy”, mis olnud üliedukas nii Ameerikas, Eestis kui mujal maailmas, on pannud paljud mõtlema tema varasema loomingu peale. “Lucy’s” on mees leidnud oma mängulise kerguse ja lapsikult toretseva tonaalsuse, mis tegi “The Fifth Element’i” (1997) ja “Léon: The Professional’i” (1994) omal ajal nii edukaks. Millegipärast jääb aga vaateväljast kaugemale film, millest sai alguse minu tegelik armuafäär Bessoni filmidega, ning mis oli režissööri suur läbimurre maailmakino areenile – “Nikita”, tuntud ka kui “La Femme Nikita” – “Naine nimega Nikita” (1990). Nimikangelane markeeris esimest tugevat naistegelaskuju Bessoni loomingus ning Jean Reno episoodiline roll andis inspiratsiooni Léon’i tegelaskuju loomisel.
“Nikita” kuulub mõtteliselt Cinéma du look liikumise alla, millesse kuulusid peale Besson’i ka Jean-Jacques Beineix (“Diva”) ja Leos Carax (“Les Amants du Pont-Neuf”). Nagu antud filmidele omane, on tegu noortepärase, popesteetikast inspireeritud ja visuaalselt stiliseeritud linateosega, milles on aga esikohal tegelaskujud ja psühholoogia. Filmil on suurepärane avakaader, mis annab kohe aimu sellest, mis meid ees ootab. Kineetiline kaader näitab, kuidas apteeki röövima suunduv narkomaanide kamp lohistab teismelist Nikitat (Parillaud) enda järel mööda teed. Ja taoline on Nikita saatus terve filmi jooksul. Peale politseiniku tapmist määratakse ta eluks ajaks vanglasse, ent müstiline valitsusorganisatsioon lavastab tema surma ning esitab ultimaatumi: kas tapad meie heaks või tapame sinu.
Olles võtnud ühe elu, peab ta seda veelkord tegema. Ta on aheldatud. Kui ta lõpuks peale üht meeldejäävat sünnipäevaõhtusööki restoranis vabadusse lastakse ning normaalset elu kassapidajast noormehe Marco’ga (Anglade) luua üritab, tulevad töökohustused, mida ta täitma peab. Ühes väga meeldejäävas stseenis peab ta ( ise puhkusel olles) tapatööd läbi viima ning samaaegselt pidama enda kihlatuga tähtsat vestlust. Ükskõik kuidas Nikita ei üritaks, ikkagi lohistatakse teda läbi elu nagu avakaadris, kus tal endal on vähe otsustusvõimalusi.
NAISEKS SAAMISE LUGU?
Kuigi filmil on mitmeid põnevaid ja hästitehtud actionstseene (millest ikoonilisem ja novaatorlikum on tulevahetus köögis), on tegu eelkõige karakterikeskse looga. Palgamõrvari tegelaskuju on enne Bessonigi kasutatud suuremate ideede lahkamiseks – üks varasemaid näiteid on Graham Greene’i romaan “Palgamõrvar” (1933), mille kinoversioon “This Gun for Hire” (1942) inspireeris Jean Pierre-Melville tegema esimest tõelist eksistensialistlikku hit-man’i lugu filmis “Le samouraï” (1967). Ka”Nikita” lugu võib mitmeti vaadata – tema elu algab tapmisega ning “tavaline” elu on vaid fassaad. Teost võib vaadata kui naiseks saamise lugu, kus Nikita peab oma 20-ndal sünnipäeval, end ilusaks teinud ja välise naiselikkuse saavutanud, teistelt elu võtma.
Besson visualiseerib väga kaunilt naise transformatsiooni läbi keskkondade, kus peategelane tegutseb. Uue elu alguses astub Nikita voodist välja tulles oma esimesi samme ning satub tühja valgesse ruumi, kus puudub igasugune identiteet. Tema mässulisel perioodil on ruum grafitiga täissoditud ning päris lõpuks transformeerub see vangla kõrgklassi korteriks. Analoogne asi toimub ka tema enda esimese päris oma korteriga, mis ühes kaunis kaadris sulandub pooleliolevast toorikust hubaseks ja kodanlikuks keskkonnaks.
STIILNE ACTION-THRILLER
Lõppude-lõpuks aga pole kõik need kujundid olulised, kui tegelaskujud või lugu ei haara. “Nikita” toimib tänu korralikule loole ning hästirealiseeritud tegelaskujudele. Anne Parillaud, keda pärjati rolli eest ka Césariga, sobitub imehästi Bessoni hüperreaalsesse maailma. Nikita tegelaskuju on väga elav ja mänguline – korraga nii teatraalne kui pühholoogiline, rõõmsalt lapselik kui väga naiselik ja traagiline. Tegu on ühe kinokunsti meeldejäävama naistegelaskujuga. Tema armastatu Marco, keda frustreerib, et naine oma minevikust midagi ei jaga, on samuti väga mänguline tegelaskuju. Juba nende kahe esimene kohtumine on meeldejääv ning me investeerime nende suhtesse, kuna me näeme neid üksteisest hoolimas. Nikita boss“Bob“ ( Tcheky Karyo), kes samuti naist armastab, ent samas ära kasutab, teeb nende kahe suhte veelgi keerulisemaks ning legendaarne Jeanne Moreau suudab väga vähesega luua sügava ja nukra tegelaskuju. Naine, kellele on aeg jalgu jäänud( või kes ise on ajale jalgu jäänud).
Nagu ka Carax ja Beineix, jagab Besson väga hästi tonaalsust ja stiili. “Nikita” maailm pole realistlik ega üheselt võetav. See on nihestatud, ent ometigi usutav. Nii oma näitlemise, soengute–riiete, kaameratöö, kui muusika poolest karjub film – vaadake mind, ma esindan aastat 1990. Tegu pole täiusliku teosega – viimases kolmandikus leiab küsitavusi (eriti just Jean Reno lõigus) ning mõnele teemale, nagu tapmisega kaasnev hingepiin, ei pöörata erilist tähelepanu. Siiski, “Nikita” on karakterikeskne actionthriller, mis on ühtaegu nii põnev ja stiilne meelelahutus kui ka mõtlemapanev film identiteedist, mineviku pattudega elamisest ning normaalse elu otsingust. Film väärib “Léon’iga” (1994) samaväärsemat positsiooni.
“Nikita’le” järgnes Stephen Shin’i ebaametlik ümbertöötlus “Black Cat” (1991), ebavajalik ent originaalitruu (paljus üks-ühene) ja korralik John Badham käe all valminud Ameerika remake “Point of No Return” a.k.a “The Assassin” (1993) (mis originaaliga sarnaselt toimis suuresti tänu heale peaosatäitjale Bridget Fondale ning kõrvalosalistele Gabriel Byrne’le ja Anne Bancroft’ile). 1997-2001 nägi ilmavalgust telesari “La Femme Nikita” Peta Wilson’iga ning 2010-2013 järgnes sellele reboot “Nikita”, nimirollis Maggie Q. Luc Besson jätkas aga naispalgamõrvari motiivi lahkamist filmis „Colombiana” (2011).
Film on huvilistele kättesaadav muusika- ja filmipoest Terminal  “Nikita” BR hinnaks 12 eurot ja DVD hinnaks 10 eurot

Filmi trailer:

Advertisements

Kommenteerimine on suletud.