filmTerminal

Maailmakino ja filmiklassika Terminalis

Mart Raun soovitab # Electric Dreams

electric dreamsElectric Dreams (USA, 1984) – Originaalne “Her”

režissöör: Steve Barron
stsenaarium: Rusty Lemorande
osades:
Lenny von Dohlen (Miles Harding)
Virginia Madsen (Madeline Robistat)
Maxwell Caulfield (Bill)
Bud Cort (Edgar)
operaator: Alex Thomson, kunstnik: Richard Macdonald, kostüümikunstnik: Ruth Myers, montaaž: Peter Honess, helilooja: Giorgio Moroder.
produtsendid: Larry DeWaay & Rusty Lemorande.
95 min

TORE MUINASJUTT ARVUTITELE

Edu, mis saatis filmi “Her'” – “Temake” (2013) ( s.h Oscar parima originaalstsenaariumi eest) tekitas aina suurema soovi vaadata filmi, mille motiive tundus Spike Jonze oma viimases teoses vägagi kopeerivat. Suurem huvi “Electric Dreams’i” (1984) vastu tekkis paar aastat tagasi, kui nägin Sikel & Eberti filmisaadet At The Movies.
Lõpuks õnnestus mul soetada filmi dvd. See oli armastus esimesest silmapilgust – üle pika aja leidsin filmi, millesse totaalselt armusin ning mis mind naeratama pani.
ARMUKOLMNURK ARVUTI, POISI & TÜDRUKU VAHEL
Neile, kellele meeldis “Her”, samuti neile, kelle jaoks oli film kohati endast liiga heal arvamusel, tasuks kindlasti vaadata “Electric Dreams’i”. Teos, mille sisemuses on mitmed sarnased ideed (arvuti, kes avastab iseenda, armastus arvuti ja inimese vahel), on palju kergemeelsem ja meelelahutuslikum ning isegi kitšilikult 80-ndate stiilis. Siiras ja tore ideefilm, millel puudub liigne pretensioonikus, mis teeb paljud antud kümnendi filmid nii nauditavaks. Film võib näida isegi naiivne, ent kõige taga on küsimus inimese suhtest tehnoloogiaga. Edgari-nimeline arvuti suudab komponeerida muusikat ning tahab aru saada, mis on armastus. Noore arhitekti Miles’i (von Dohlen) elu on organiseerimata ning ta näeb lahendusena võimsat koduarvutit, kes kontrollib kõike – avab uksi, keedab kohvi, organiseerib töökalendrit jne. Peale väiksemaid äpardusi hakkab aga arvuti iseennast avastama ning Miles’iga suhtlema. Kuuldes naabri Madeline’i ( Madsen) tšellomängu hakkab ta isegi muusikat komponeerima. Madeline armub Miles’i, arvates, et mees on muusika autor, ning arvuti muutub armukadedaks. Nii saab alguse filmiajaloo originaalsemaid armukolmnurki.
ARVUTI NIMEGA EDGAR
Kui Miles’i ja Madeline’i lugu jälgib vägagi tüüpilise romantilise komöödia struktuuri, mille keskmes on žanri konventsioon – vale (Miles ei julge rääkida, et muusika pole tema, vaid arvuti looming), veavad verinoored näitlejad Virginia Madsen (“Sideways”, “Candyman”) ning Lenny von Dohlen (“Tender Mercies”, “Home Alone 3”) isegi kõige naiivsemad ja klišeelikumad stseenid välja. Madsen pole kunagi kinoekraanil armsam olnud, Dohlen mängib toredat nohikut ning nad koos moodustavad väga hea paari hoolimata tegelaste funktsionaalseteks jäämisest. Filmi huvitavaimaks karakteriks on arvuti nimega Edgar, keda mängib suurepäraselt Bud Cort (“Harold and Maude”). Kinoajaloo üks meeldejäävamaid tehisintellekte Hal 9000 (“2001: A Space Odyssey”)
kõrval. Cort, kes oli võtete ajal pidevalt platsis, ent oli peidetud karbi sisse, mängib Edgarit kui maailmast vaimustuses olevat väikest last – ta on mänguline, uudishimulik ja segaduses. Tema jaoks on maailm täis avastamist ning kõik, mida ta ümbritsevast teab, on see, mida Miles talle räägib või mida ta televisiooni vaadates õpib (ühes naljakamas stseenis esitab Edgar telereklaamidest inspireeritud armastuslaulu, mis on lembemuusikast vägagi kaugel) . Ta on tundnud midagi sõnulseletamatut ja tahab, et teda puudutataks (sarnased motiivid “Her’iga”). Kui ta näeb, et Miles kasutab tema loodud muusikat Madeline’i läheduse võitmiseks, otsustab ta armukadedushoos kätte maksta ja haarab kontrolli nii mehe korteri kui finantside üle.
LÄBINISTI 1980NDATE FILM
Kuulsa muusikavideode režissööri Steve Barron’i jaoks (“Teenage Mutant Ninja Turtles 1990” ja “Coneheads”), kes lavastas MTV algusaja ühed olulisemad teosed nagu A-Ha “Take Me On” ja Michael Jackson’i “Bille Jean”, oli “Electric Dreams” debüütmängufilmiks. Mees suudab materjalile õige tonaalsuse leida ning toob kaasa väga paljud 1980-ndate popvideotes prevaleerivad motiivid – hoogsa montaaži, julged kaameraliikumised ning ekspressiivsed rakursid. Film on toretsev ja hoogne, lõbus ja mänguline. Arvestades seda, et üks tegelastest – Edgar, on pidevalt statsionaarne, suudab Barron filmi vägagi visuaalseks teha. Kaamera liigub läbi arvuti emaplaatide ning ventilatsiooniavade ja arvutiekraan on pidevalt täidetud põnevate visuaalidega. Tegu on läbivalt muusikavideoliku filmiga, ent see ei muutu häirivaks (ainult “Love is Love” laulu segment on lahja) ning sobitub kenasti filmi, mis tegelikult on muusikal. Kuigi ükski tegelastest ei hakka päris niisama laulma, on “Electric Dreams” täis muusikalisi vahepalasid. Pole ka ime -tegu on Virgin Films’i ühe varasema linateosega. Stuudio sõsarkorporatsioon oli ju selle aja suuremaid muusikalabel’eid.
VINGE SOUNDTRACK
Filmist leidub nii nii klassikalist muusikat kui 80-ndate New Wave’i. Stseen, mis teoreetiliselt ei tohiks toimida, keskne duett tšellist Madeline’i ja arvuti vahel, on filmi üks kõrgpunkte. Seal miksib legendaarne Itaalia muusik ja helilooja Giorgio Moroder (“Scarface”, “Midnight Express”) Bach’i Menuetti G-duuris elektroonilise muusikaga, ning režissöör Barron teeb väga staatilisest stseenist (istuv tšellist ja laual olev arvuti) midagi visuaalset ja toredat. See tähtis stseen markeerib arvuti suurema eneseteadvuse algust ning annab kaunilt edasi Edgari “ellu ärkamist”. Filmist kostub palju omaaegseid hitte sellistelt tegijatelt nagu Philip Oakey, Jeff Lynne, Culture Club, Heaven 17 ning nimilugu “Electric Dreams” on tuntum, kui film ise.
Soundtrack on tõeline pärl neile, kes vähegi 1980-ndate muusikast lugu peavad ja käib minuga mängijas pidevalt kaasas.
ARMASTUS ESIMESEST SILMAPILGUST
Tegu on filmiga, mida on lihtne kritiseerida – naiivne, muusikavideolik, tobe meelelahutus jne. Aga minu jaoks on see kõik osa filmi šarmist. “Electric Dreams” on oma naiivsuses siiras ja looliselt ääretult lihtne, ent samas väga nutikas ja originaalne. Erinevalt “Her’ist” pole ta ennast täis, ega taanda oma motiive lihtsalt kaasaegsete suhete kommenteerimiseks.
“Electric Dreams” räägib nii loomingust, armastusest kui inimese suhtest tehnoloogiaga ning on täpselt see, mida ta lubab oma algustiitrites – muinasjutt arvutitele. Ma saan absoluutselt aru inimestest, kellele see unustatud kultusteos ei pruugi meeldida. Küünikutel tasub eemale hoida, ent mina naudin ja armastan seda energilist ning lõbusat filmi kogu südamest.
Ja kas arvutid näevad unes digitaalseid lambaid?
– JAH! Tõestus on filmilindil.
Hinne: 8.0/10

Terminalis saadava DVD hinnaks 9 eurot

Advertisements

Kommenteerimine on suletud.